Käisin õhtupoolikul mööda sügisehõngu toovat loodusrada, mis kulges muutuvates lainetes – ikka edasi sügise toonide poole. Ühel hetkel kuulsin puutüvel rähnide hüüdeid. Neid töökaid linde oli kaks ja nad tiirutasid ühe puutüve juurest teise puu tüvele, just nagu oleks neil parajasti mäng käimas. Nad tiirutasid minu lähedal, nii et hakkasin neid vaikselt jälgima. Neid kahte ei õnnestunud küll pildile saada hetkel, mil nad puutüvel vastamisi olid, sest see hetk oli jäädvustamiseks ääretult lühike. Siis, kui olin edasi liikunud, nägin samu kaht rähni, kes tulid mind justkui sellel teekonnal saatma, kuni looduses viibisin.
